Sinus on jõud!

Kõne, mille sarnast ei ole ma veel ise kirjutanud, kuid tunnen sellesse pandud tundeid täielikult. See on meie endi kätes, milline on maailm meie ümber: mõeldes head, muutub ta heaks, soovides halba, muutub ta halvaks. Elame enda elu kõige olulisemal momendil, hetkes, kus oleme vabad otsustama enda tuleviku üle. Julgus ja kartmatus homse ees võimaldavad meil teha õigeid otsuseid. 

Tundub, et mitte ainult kõne ei ole see, mis meid Charliega seob, vaid ka asjaolu, et meil on samal päeval sünnipäev:). Lugege neid mõtteid, millel on peagi vanust 100 aastat ning tunnete ära, et suur osa vastuseid, mida otsime tänases päevas on tegelikult ammu ära vastatud meie esiisade poolt.  

Suure Diktaatori kõne

“Ma vabandan, aga ma ei soovi olla valitseja. See ei ole minu ala. Ma ei taha kellegi üle valitseda ega kedagi vallutada. Ma tahaksin kõiki aidata, kui võimalik, juute ja mittejuute, musti  ja valgeid. Me kõik tahame üksteist aidata. See on inimloomuses. Me tahame elada koos õnnes, mitte õnnetuses. Me ei taha vihata ega põlata. Maailmas on kõigile ruumi. Ja maa on külluslik ning suudab meid kõiki ära toita. Elu võiks olla vaba ja kaunis, kuid me oleme unustanud, kuidas oma elu elada.

Ahnus on mürgitanud inimese hinge, ummistanud maailma vihkamisega ja ajanud meid nagu mõtlematut lambakarja viletsusse ja veresauna. Me oleme välja arendanud kiiruse, kuid oleme endid lukku pannud. Masinavärk, mis varustab meid küllusega, on jätnud meid puudusesse. Meie teadmised on muutnud meid küünilisteks. Meie nutikus kalgiks ja ebasõbralikuks. Me mõtleme liiga palju ja tajume liiga vähe. Rohkem kui masinlikkust, vajame me inimlikkust. Rohkem kui nutikust, vajame me lahkust ja õrnust. Ilma nende väärtusteta täidab elu vägivald ja kõik hukkub.

Lennuk ja raadio on meid toonud teineteisele lähemale. Nende leiutiste olemus on tegelikult karje inimliku headuse järele – ülemaailmse vennaskonna – kõigi üheksolemise järele. Isegi nüüd jõuab mu hääl miljoniteni üle kogu maailma – miljonite meeleheitel meeste, naiste ja väikeste lasteni. Nad on süsteemi ohvrid, selle süsteemi, mis sunnib mehi piinama ja vangistama süütuid inimesi.

Neile, kes mind kuulevad, ütlen ma: ärge heitke meelt. Häving, mille künnisel me seisame, pole midagi enamat kui inimlik ahnus – see on inimprogressi kartvate meeste kibestumus. Inimeste viha lahtub, diktaatorid surevad, ja võim, mille nad rahvalt võtsid, tuleb rahva kätte tagasi. Ja seni, kuni inimesed surevad, vabadus ei hukku kunagi…

Sõdurid! Ärge andke end ära jõhkardite teenistusse – need on mehed, kes teid põlgavad, orjastavad, piiravad teie elu, dikteerivad, mida teha, mida mõelda ja tunda! Nad drillivad teid, nuumavad teid, kohtlevad kui kariloomi, saadavad teid kahurilihaks. Ärge andke end ära neile ebaloomulikele inimestele – masinlikele meestele, kellel on masinlik meel ja masinlik süda. Te pole kariloomad! Te olete inimesed! Teie südameis on armastus inimkonna vastu! Te ei vihka! Ainult need, keda ei armastata, vihkavad – need, keda ei armastata ja kes on ebaloomulikud! Sõdurid! Ärge võidelge orjuse eest! Võidelge vabaduse eest!

Luuka evangeeliumi 17. peatükk ütleb, et “Jumalariik on teie sees” – mitte ühes inimeses, mitte inimeste grupis, vaid kõigis inimestes! Sinus! Teie, inimesed, olete vägi, vägi, mis loob masinaid. Vägi, mis loob õnnelikkust! Teil, inimestel, on vägi muuta see elu vabaks ja kauniks, muuta see imeliseks seikluseks!

Siis, demokraatia nimel, laske meil seda väge kasutada, ühinegem! Võidelgem uue maailma nimel – sündsa maailma nimel, mis annab meestele võimaluse töötada, mis annab sulle tuleviku, vanaduse ja turvatunde. Samade lubadustega on võimule tulnud jõhkardid. Nad valetavad! Nad ei täida oma lubadusi. Mitte iial!

Diktaatorid vabastavad endid, kuid orjastavad inimesi! Võidelgem nüüd, et see lubadus täita! Võidelgem maailma vabaduse eest – kaotamaks rahvuslikud barjäärid, kaotamaks ahnus, vihkamine ja sallimatus. Võidelgem mõistliku maailma eest, maailma eest, kus teadus ja areng toob kõigile rõõmu. Sõdurid! Demokraatia nimel, ühinegem!